Implantaatide ja loomulike hammaste erinevus
Saatja: zhonghuakouqiang.cn
Implantaadil puudub loomuliku hamba periodontaalne side ja see on alveolaarluuga osseointegreeritud. Periodontaalses sidemes on proprioretseptorid, kuid implantaadis on ainult "luu tajumine". Looduslike hammaste taktiilne tundlikkus on 8,75 korda suurem kui implantaatidel. Seetõttu kipuvad loomulikud hambad tundma liigset hammustusjõudu ja tekitavad kaitsereaktsiooni. Periodontaalse sideme funktsioon on löögi summutamine ja hammustusjõu hajutamine. Periodontaalse sideme puudumise tõttu on implantaadi liikuvus vertikaalsuunas 3–5 μm ja horisontaalsuunas 10–50 μm; samas kui normaalsed hambad on vastavalt 25–100 μm ja 56–120 μm.
Hambumusjõu toimel hõlmab loomulike hammaste liikumine kiiret, kompleksset, mittelineaarset liikumist periodontaalses sidemes ja alveolaarluu lineaarset elastset deformatsiooni; samas kui implantaadil on ainult alveolaarluu lineaarne elastne deformatsioon. Periodontaalses sidemes on eri suundades periodontaalse sideme kiud, mis suudavad igas suunas hambumusjõule vastu seista. Külgjõu mõjul paikneb loomuliku hamba pöörlemiskese 1/3 juures juuretipust ja pinget saab hajutada suuremas vahemikus.
Välja arvatud lasersöövitus implantaadi ja tugiühenduse juures, on kiu suund implantaadi ümber paralleelne implantaadiga. Kui implantaadile avaldatakse külgjõudu, moodustab alveolaarharja ülaosa toetuspunkti, kuhu pinge koondub, mis suurendab luu resorptsiooni ohtu implantaadi kaelas. Morfoloogilisest vaatenurgast on implantaadid enamasti sammaskujulised või koonilised, looduslike hammaste esiosa on ühe ebakorrapärase kujuga ja tagumiste hammaste piirkond mitut tüüpi. Seetõttu on loomulikul hambal suur kontaktpind alveolaarluuga, mille eeliseks on pinge hajutamine ja pöörlemiskindlus. Lisaks on loomulike hammaste elastsusmoodul lähedane alveolaarluu omale. Kliiniliselt kasutatavate titaan- või titaan-tsirkoonium-implantaatide elastsusmoodul on 5-10 korda suurem alveolaarluu omast ning implantaadi ja luu liides on altid stressikontsentratsioonile.
Hambumuskoormuse vältimine on implantaadi taastamise oklusaalse disaini peamine eesmärk. Oklusaalse pinna disain võib vähendada oklusaalset pinda 30–40%, vähendada sobivalt otsa kallet ja luua 1,0–1,5 mm lameda keskmise lohu. Lisaks tuleks kavandada ka sobiv võra ja taime suhe, võra kõrguse vahe ja konsoolide pikkus. Kui patsiendi luutihedus on madal, võib kasutada progresseeruvat raskuse kandmist või implantaadi pinda karestada.
Purihammastega patsientidel on soovitatav kanda hambumuspatju, õigeaegselt jälgida ja korrigeerida hambumust. Parodontiidiga patsiendid peavad pärast parodontiidi kontrollimist läbima implantaadi taastamise. Vastavalt puuduvate hammaste arvule, hammaste asukohale ja pindalale valitakse sobiv hambumustüüp ning koostatakse implantaadi proteeside taastamise oklusaalplaan. Implantaadi proteeside oklusaalne disain vajab veel täiendavaid uuringuid, et saada piisavaid tõenduspõhiseid meditsiinilisi tõendeid.
Postitusaeg: 14. juuli 2021